Kumu kunstimuuseum on 17. novembril 1919 asutatud Eesti Kunstimuuseumi (1928. aastani Eesti Muuseum) peahoone ja filiaal, mille ehitamisel on arvestatud kaasaegse kunstimuuseumi tegevuse multifunktsionaalsust ning ligi 60 000 teosest koosneva maailma suurima eesti kunsti kogu säilitamise ja eksponeerimise vajadusi.
Esmakordselt oma peaaegu sajandipikkuse ajaloo jooksul on Eesti Kunstimuuseumil spetsiaalselt muuseumi vajadustele vastav ja eesti kunstile vääriline hoone. 1993.–1994. aastal toimunud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võitis Soome arhitekt Pekka Vapaavuori. Hoone ehitust alustati 2002. aastal. Kumu kunstimuuseumi avamistseremoonia toimus rohkete külaliste osavõtul 17. veebruaril 2006. Külastajatele avati uksed laupäeval, 18. veebruaril kell 11.00.
Kumu ajalugu, mis on üks osa Eesti Kunstimuuseumi ajaloost, on seni suures osas ehituslugu. Tänaseks on nii kodumaine kui ka rahvusvaheline publik jõudnud uue muuseumi olemasoluga harjuda. Välja on kujunenud muuseumisisene tegevusrütm. Tasapisi kipub juba ununemagi, kui suure nihke Kumu tulek Eesti kunstimaastikul tegelikkuses kaasa tõi. Kumu lugu on loomisel, sündides Kumu näitustest ja tegevustest ning rollist kultuuriväärtuste kandja ja edasiandjana.
Eesti Kunstimuuseum asutati 17. novembril 1919. Enne Kumu valmimist toimis muuseum väga mitmetel erinevatel pindadel, kõige pikemaid perioode Kadrioru lossis – 1921 aastal anti loss muuseumile, ent võõrandati 1929 ning kujundati ümber riiklikuks esindushooneks. Muuseumi ajutine maja põles 1944. aasta 9. märtsi pommitamisel maha. Sellega koos hävis 3000 hinnalist eksponaati koos raamatukogu, arhiivi ja inventariga. Muuseumi töötajate poolt maale ja teistesse hoonetesse evakueeritud 10 000 teost kannatada ei saanud.
1930. aastatel oli aktuaalne kunstimuuseumile oma hoone ehitamine Mere puiestee ja Aia tänava vahelisele maa-alale. 1936. aastal korraldatud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võitsid eesti arhitektid Edgar Johan Kuusik ja Erich Jacoby, kuulus soome arhitekt Alvar Aalto pälvis teise koha. Ent algas Teine maailmasõda ja hoone jäi ehitamata.
1946 koondati muuseumi kogud jälle Kadrioru lossi ja muuseum tegutses seal 1991. aastani mil hoone amortiseerumise tõttu tuli esmalt uksed sulgeda külastajatele ja 1992. aastal jälle välja kolida. Teravamalt kui kunagi varem kerkis päevakorda muuseumi oma hoone rajamise vajadus. Algasid võimaliku asukoha otsingud. 11 võimaliku koha seast erinevates Tallinna piirkondades jäi valik peatuma Kadriorule, Weizenbergi tänava lõpus asuvale Lasnamäe nõlvale. Seniks anti muuseumile manööverpinnaks Tallinnas Toompeal asuv Rüütelkonna hoone, kus 1. aprillil 1993 taasavati ekspositsioon. Eesti Kunstimuuseum lõpetas näitusetegevuse selles hoones 2005. aasta oktoobris.
Vahepeal oli muuseumi tegevus laienenud filiaalide näol: 1980 asutati Tarbekunstimuuseum, 1983 Adamson-Ericu Muuseum, 1984 Kristjan Raua Muuseum ja Niguliste muuseum. Alates 1995. aastast toimub kõikides muuseumi endistes ja praegustes filiaalides ka aktiivne haridusalane tegevus – huvitavates muuseumitundides ja kunstistuudiotes saavad osaleda nii lapsed kui noored. 1996. aastal avati näitustesaal Rotermanni soolalao esimesel korrusel, mis lõpetas oma tegevuse 2005. aasta mais. 2000. aasta suvel avati taas restaureeritud Kadrioru loss, ent nüüd enam mitte muuseumi peamajana, vaid filiaalina – Kadrioru kunstimuuseumina, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi väliskunsti kogu.
Nüüdseks on Eesti Kunstimuuseum kasvanud mitmete erinevate muuseumidega institutsiooniks: Kadrioru kunstimuuseum, Mikkeli muuseum, Niguliste muuseum, Adamson-Ericu muuseum. Alates 2006. aasta veebruarist on Kadriorus külastajatele avatud Kumu kunstimuuseum – Eesti Kunstimuuseumi uus peahoone.
12. novembril 1991. aastal otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, et valitsus peab tagama Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamise.
1993.–1994. aastal korraldati uue hoone projekti saamiseks rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Konkursi valmistas ette Eesti Arhitektide Liidu tellimisel Looveeri Arhitektuuribüroo. Kuna samal ajal toimusid Stockholmi Moderna Museeti ja Helsingi Kaasaegse Kunsti Muuseumi (Kiasma) hoonete arhitektuurivõistlused, siis tutvuti põhjalikult antud võistluste tehniliste tingimuste ja ruumiprogrammidega ning rahvusvaheliste arhitektuurivõistluste seadusega UIA ja ICOM-i soovitatavate normatiividega kunstimuuseumide ehitamiseks.
Konkursist osavõtjaid oli 10 riigist ja laekus 233 projekti. Enim osalejaid (üle saja) oli Soome Vabariigist ja kõik 7 auhinnalist kohta läksid soomlastele. Rahvusvahelise žürii otsus oli üsna üksmeelne ja võit läks soomlasele Pekka Vapaavuorile töö "Circulos" eest.
Eesti Kunstimuuseumi endine peadirektor Marika Valk on meenutanud: „Kohtusin Pekka Vapaavuoriga esimest korda 15. aprillil 1994 Eesti Kunstimuuseumi uue hoone arhitektuurikonkursi võitjate autasustamistseremoonial. Konkursi võitja oli äsja kõrgkooli lõpetanud pika patsiga Soome noormees. Ütlesin tookord, et mul on väga hea meel, et Pekka on nii noor – arvestades Eesti Kunstimuuseumi ehitamise saja-aastast traditsiooni, ehk jõuab ta maja valmimise ka ära näha."
Siit algas võitlus maja ehitamise nimel. Kõikide takistuste murdmiseks kulus aastaid ja alles 2002 löödi kopp Lasnamäe veerel maasse.
13. mail 1994. aastal sõlmiti kunstimuuseumi ja arhitekt Pekka Vapaavuori vahel leping projekteerimise jätkamiseks. Seda oli võimalik teha vaid seetõttu, et samaaegselt sõlmiti koostööleping ka Eesti Kunstimuuseumi ja Soome Rakennushallinto (praegune Engel OY) vahel, mille alusel sealsed spetsialistid nõustasid tasuta muuseumi uue hoone projekteerimist.
Aastatel 1995–2001 nõustasid Engeli spetsialistid nii kunstimuuseumi töötajaid kui projekteerijaid ning viisid läbi täiendkoolitusi. Engel OY on osaliselt spetsialiseerunud muuseumi spetsiifikale, muu hulgas on nad rekonstrueerinud Helsingis Ateneumi, Tarbekunstimuuseumi, Linnamuuseumi, projekteerinud ja olnud projektijuhiks Kiasma ehitusel.
1999. aastaks valmis riigieelarvelisi vahendeid kasutamata hoone eelprojekt. Selle koostamisel osalesid Pekka Vapaavuori, Engel OY, inseneribüroo Estkonsult Eestist ja inseneribüroo Olaf Granlund OY Soomest ning kunstimuuseumi töötajad.
Aastatel 1995–1998 projekti riiklikult ei finantseeritud. Kunstimuuseum jätkas uue muuseumiga seotud probleemide lahendamist. 5. novembril 1996. aastal võttis Eesti Vabariigi Riigikogu vastu otsuse Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi ehitamise kohta, milles nähti ette alustada Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitust 1999. aastal. Eesti Valitsusele pandi selles otsuses kohustus leida nii eelarvelisi kui eelarveväliseid vahendeid. Teatud määral seda otsust ka täideti, sest aastal 1999 ja 2000 finantseeriti projekteerimist riigieelarvest.
2001. aastal töötasid rahandusministeerium ja kultuuriministeerium välja uue muuseumihoone ehitamise rahastamise skeemi, mille aluseks oli hasartmänguseaduse muudatus, mis ka Riigikogu poolt 13. märtsil 2002 vastu võeti. 2001. aastal asutati valitsuse korraldusega Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutus, ülesandega jätkata uue muuseumihoone projekteerimistöid professionaalsel tasemel ning käivitada ehitustegevus 2002. aastal. Kunstimuuseumi uue hoone ehitus lõpetati 2005. aasta septembris.
Selleks, et olla kindel kunstimuuseumi uue hoone parameetrite õigsuses, kutsus muuseum projekti ja ehitust üle vaatama rahvusvahelise konsultatsioonifirma Lord Cultural Resources (hr Barry Lord – rahvusvaheline muuseumiekspert Kanadast), kes andis tehtud tööle positiivse hinnangu.
2004. aastal sai uus muuseum endale ka nime. Korraldati nimekonkurss ja paljude erinevate pakkumiste hulgast peeti kõige sobivamaks Kumu – kunsti muuseum.
 | monika (1) |
