Lugusid kunstis

Sari alustab eesti kunsti klassika tutvustamist 5–11aastastele lastele. Sarja jooksul võetakse ette mitmed Eesti kunsti ajaloos nime teinud kunstnikud ning tutvutakse nende elu ja loominguga. Et ülevaade saaks täielik, on soovitav läbida õiges järjekorras kõik sarja osad, kuid tunde võib tellida ka üksikult.
Kuraator ja koostaja: Anu Purre

Sõpruseaeg

1. osa
Saalides „Seisuse pale" ja „Idüll"
Sarja sissejuhatavas muuseumitunnis tutvutakse ajaga, kui eesti kunsti tänapäeva mõistes veel olemaski polnud. Esimesed meistrid tulid Eestisse hoopis Saksamaalt ja Taanist ning enamik kunstiteoseid loodigi mitte-eestlaste poolt. Räägitakse sõprusest, tutvutakse väikese rokokooõukonna seiklustega talvisel saanisõidul, uuritakse vanu Tallinna vaateid ja portreid ning mängitakse vaikivat otsimismängu. Selgub, kes on baltisakslased ja estofiilid, mida tähendab „biidermeier" ja „miljööportree". Programmil on trükitud tööleht, kuhu saab joonistada ja kirjutada.

Veenõid Lorelei

2. osa
Saalis „Kõrge stiil"
Tutvutakse kunstnik Johann Köleriga, esimese eesti soost professionaalse maalijaga. Vaadatakse Köleri maalitud kauneid itaallannasid ning kuulatakse lugu antiikmütoloogiast – Heraklese vägitegudest ja sireen Lorelei imelisest laulust. Paljurännanud kunstnikule olid väga tähtsad ka tema kodukant ja vanemad. Neist on ta maalinud realistlikud portreed. Tunni ilmestamiseks räägitakse müüte ja tehakse loovtööd. Kaasa saab programmi postkaardi.

Armastusest

3. osa
Saalides „Natuuri rikkus", „Kõrge stiil" ja „Sajandivahetus"
Programm keskendub skulptoritele August Weizenbergile ja Amandus Adamsonile. Väiksemad külastajad lubavad pärast seda tundi jaanipäeva paiku Koidu ja Hämariku peale mõelda. Nemad teavad, miks just sel ajal nii palju lilli õitseb. Ja kui päike õhtuti loojub, siis on ju teada, et need on Hämariku põsed, mis õhetavad. Programmi toetavad legendid ja Fr. R. Faehlmanni kunstmuinasjutud. Nähtu kinnitamiseks vaadatakse lühikest animatsiooni, kus ühes unenäos saavad kokku kõik eelnevalt vaadatud skulptuurid. Valge plastiliingi võib teinekord mõjuda marmorina – sellest vormitakse vili hea ja kurja tundmise puust.
http://kumuharidus.wordpress.com/2011/11/24/programm-armastusest/

Peetri lubadus

4. osa
Saalis „Sajandivahetus"
Tutvutakse kunstnike Kristjan ja Paul Raua, Oskar Kallise ja Ants Laikmaaga. Muuseumitunni pealkiri pärineb ühest vanast setu loost. See on lugu Peetrist, kes kord kergemeelse lubaduse pildus, aga ometi oma sõna ei pidanud. Mis võib juhtuda, kui inimene petab? Nii et isegi hobune kartma lööb. Vaadatakse ka Oskar Kallise ja Kristjan Raua poolt loodud pilte meie rahvuseepose „Kalevipoeg" ainetel. Väiksemad saavad arvata, kui suur pidi tegelikult olema Kalevipoja säng ja kellele ta sooja kasuka kinkis; kuidas emad hälle heinamaale viisid ja kes olid siis lapsehoidjad. Küsimuste ja vastuste kaardid kinnitavad tunnis saadud teadmised. Räägitakse ka rahvustundest ja joonistatakse Peetri legendile algus ja lõpp.
http://kumuharidus.wordpress.com/2012/01/03/uks-tagasiside/

Pariisi

5. osa
Saalides „Modernismi sünd"
Need eesti kunstnikud, kes oma loomingusse uusi ideid ihkasid, läksid möödunud sajandi alguses rändama mööda Euroopat, et näha seal kuulsate kunstnike teoseid ja avardada silmaringi. Tuntumad neist on Konrad Mägi, Nikolai Triik ja Jaan Koort. Eriti tõmbas neid Pariisi poole, kus pidi kindlasti ära käima iga endast lugupidav kunstnik. Sama huvitavad tundusid neile aga ka Norra ja mõned teisedki maad. Tänu nende seiklushimule ja loomingule võib nüüd saada näitusesaalis osa puhast värvirõõmust ning julgest vormi- ja dekoorimängust. Natuke saab muuseumitunnis ka vaielda ja vastasmängijaid segadusse ajada, sest mägisele maastikule saab mängult lisada näiteks kõrgeid maju või asjalikele portreedele päikeseprille.
http://kumuharidus.wordpress.com/2012/02/10/pariisi/

Oma seadused

6. osa
Saalides „Ekspressionism" ja „Avangardi jälgedes"
Selleks, et kunst jätkuvalt uueneks, tuli kunstnikel loobuda juba väljakujunenud tehnilistest võtetest või ideedest. Nad katsetasid asju, mida varem polnud tehtud. Uudsus oli kõige tähtsam. Selle eesmärgi teenistusse sobisid väga hästi geomeetrilised põhikujundid – ring, ruut ja kolmnurk ning kera, kuup ja koonus. Mõnda aega meenutas nende maailm vaid matemaatikat. Tutvutakse 1923. aastal loodud uuendusmeelse seltskonna – Eesti Kunstnikkude Ryhmaga. Sinna kuulusid kunstnikud, kes kutsusid teisigi autoreid üles loobuma lugude jutustamisest ja kujutamisest ning looma kunstiteoseid oma seaduste järgi. Tunni lõpetab põnev kompositsiooniülesanne.
http://kumuharidus.wordpress.com/2012/02/10/oma-seadused/

Valgusega värvitud

7. osa
Saalides „Moodne inimene", „Valgus ja värv" ja „Tagasi natuuri juurde"
Kuigi eelmises muuseumitunnis vaadatud uuenduslikud kunstikatsetused kestsid vaid lühikest aega, ootasid vaatajad kunstnikelt juba elu- ja looduslähedasemat kunsti. Jälle läksid kunstnikud Pariisi, et teha nüüd tutvust moodsa eurooplasega. Seejärel hakati uuesti kujutama tegelikkust. Maaliti nii maaolustikku kui ka linna ja moodsat inimest oma pahedega. Samuti maailma helgemaid külgi. Kunstnikud olid vaimustunud valguse ja värvi koosmõjust ning kujutasid seda rõõmuga. Olulist osa hakkas mängima Tartusse loodud kunstikool Pallas.
Väiksemate jaoks on programm tõeline valgusetund. Tunni lõpuks selgub, et on olemas väga palju erinevaid valgusi ning igaüks näeb ja nimetab neid isemoodi. Lõpuks saab iga laps kokku terve komplekti oma täidetud valgusekaarte.

Kurvad lehvikud, põlenud linn

8. osa
Saalides „Tagasi natuuri juurde" ja „Murranguaeg"
Sarja viimane tund viib meid Teise maailmasõja aega. Kuid enne seda käiakse korraks kiiresti läbi kõik eelnevad näitusesaalid ja tuletatakse meelde, kuidas eesti kunst tekkis ja arenes.
Mis aga juhtus sellega sõja tingimustes? Sünged sündmused ja raske aeg muutsid selle tõsisemaks ja traagilisemaks. Inimesed olid aga juba harjunud helgema eluga Eestis. Nad olid teinud rahulikult talutöid, käinud teatris või kunstinäitustel, istunud parkides ja kohvikutes. Need kohad olid lohutuseks ka sõja ajal. Olenemata raskest teemast on see ikkagi väga tore muuseumitund, sest vähemalt väikeste jaoks tehakse kõik, et asja natuke rõõmsamana näha. Kui proovida järgi Elmar Kitse maali „Öine habaneera" poosid ja voltida sama pildiga illustreeritud töölehest lehvik, siis ei lõppegi kõik väga kurvalt. Pigem tekib tahtmine teada saada, mis eesti kunstist edasi sai. Ja seda saab teada juba järgmises sarjas, näitusel „Rasked valikud".