Mis sai edasi

Muuseumitundide sari jätkab eesti kunsti klassika tutvustamist 5–11aastastele lastele ja keskendub kunstile pärast Teist maailmasõda. Programmides tuletatakse kohati meelde ka sõjaeelset kunsti ja tõmmatakse sellega paralleele. Sarjal on neli osa. Et ülevaade saaks täielik, on soovitav läbida need õiges järjekorras. Programmid kohandatakse vastavalt vanusele.
Kuraator ja koostaja: Anu Purre

Jutustus õnnest

1. osa
Lastega räägitakse järgmistel teemadel: Mis on õnn? Kuidas saab olla õnnelik olukorras, kui inimesel pole enam oma riiki ega kodu. Mis saab siis, kui üks inimene otsustab paljude inimeste saatuse ja tahab nad panna endale kuuletuma. Vaadatakse fotosid sellest, kuidas paatidega kodumaalt põgeneti ja millisteks muutusid sõjas meile nii tähtsad ja ilusad majad.
Aga milline oli eesti kunsti ja kunstnike saatus? Kas ta saab olla vaba ja kujutada just seda, mida tahab? Kui ei, siis millised olid nende pildid ja kujud. Millistel teemadel nad maalima pidid, mida tohtis kujutada ja mida mitte. Räägitakse ka sellest, kuidas kasvatati inimesi juhtidele kuulekaks. Aga üks on kindel – meri sobib kujutamiseks läbi aegade. Seda saavad lapsed ka ise proovida.
http://kumuharidus.wordpress.com/2011/11/19/jutustu-onnest/

Karussell

2. osa
Aeg oli edasi läinud ja kunstnikud veidi vabamaks muutunud. Nüüd võisid nad kunstiteose vormi veidi muutma hakata, sisu aga veel mitte. Räägitakse sellest, mis vahe on vormil ja sisul ning kes olid need julged kunstnikud, kes ka sisu muutma hakkasid. Karussell, raadio, ühissaun, demonstratsioon, huuled, kala ja kustuv päike – need on selle muuseumitunni märksõnad. Lisaks sellele mängitakse mängu „Suu kinni" ja kujutatakse ise kustuvat päikest.
http://kumuharidus.wordpress.com/2012/01/27/karussell-ja-kustuv-paike/

Punased hobused

3. osa
Nüüd on kunstis kasutusel juba täiesti uued vormid ja materjalid. Kunstnik on jälle vaba kujutama asju, mida ta ise soovib, ja teeb seda nii, nagu talle meeldib. Kui vaadata uue vormiga skulptuure, siis võib isegi nende häält ette kujutada. Näiteks oja vulinat. Saab teada, mis on popkunst ja mille poolest erines see eelnevast kunstist. Piltidelt ja objektidelt võib leida imelikke asju – leidobjekte, nukke ja punaseid hobuseid. Enam ei pea ka tavalisele lõuendile või paberile maalima. Selleks võib kasutada hoopis vana voodi otsa. Samuti on selle aja kunstis väga tähtis roll fotol. Tunnis saab ise kunstirühmitust mängida ja slaidimaali maalida.

Nii lihtne

4. osa
Tegemist on sarja viimase osaga. Eelnevate osade meeldetuletuseks heidetakse kõigepealt veel kord silm peale kogu korrusele. Seejärel vaadatakse, mis on nüüd kunstis teistmoodi kui enne? Selles saalis polegi enam jutustavaid maale, on hoopis lihtsad kujundid, doominoklotsid ja fotod. Värve on väga vähe ja kõik tundub isegi liiga lihtne. Tunnis saab teada, miks kunstnikud sellist kunsti tegid ja kas see ikka oli nii lihtne. Kunstnik Raul Meel on näiteks vana kirjutusmasina abil kirjutanud piltideks Kurbuse ja Igaviku – sellist kunsti nimetatakse visuaalseks poeesiaks, lastepäraselt ka „piltluuletusteks". Aga ka oma nimest saab sarnase pildi kokku kirjutada. Proovitaksegi järele. Tuletatakse veel meelde, millised on põhikujundid ja põhivärvid, lihtsate dialoogide abil saadakse teada, mis on minimalism ja kontseptualism ehk ideekunst. Kui häppeningi mõiste on kõikidele eelnevast sarja läbimisest tuttav, siis nüüd saab teada ka selle, mida tähendab performance.